Tuppa 417

Valus on! Kehal mitte hingel!
Ma ise ootasin, et hingel on valus Tartusse õppima tulla. Tornis on aga veits kodune tunne. Toanaabrit pole ma veel kohanud, kuid tuba on kodune. Samuti paistab ta pildilt päris kena. Kohtasin aga ühte oma boksinaabritest. Jättis meeldiva mulje ja elukorraldus siin majas tundub mõistlik. Liialt reegleid ei ole (koristamise koha pealt nt), kuid kõik püsib korras. Julgen eeldada, et olen sattunud meeldivasse seltskonda. Eks esmaspäev näitab, kas kiirustasin järeldustega või ei :).

Neile, kes mõistavad järgnevate faktide olulisust:
• 4’s korrus
• Välis seina äärne voodi
• Vaade koolile – päris kena isegi
• 8’ne boks – tädi Mai arvab nüüd, et ma olen peoloom. Alguses sisenedes suutsin ma jätte talle ja uuele administraatorile (kes on lausa nunnu kusjuures) kena tütarlapse mulje. 8’sse boksi kolimine ja õhtul Eero kui külalise sissekirjutamine on mind aga ilmselt veits halvemasse nimekirja liigutanud. Kurb küll :).

Aga see keha lugu! Kõik algas neljapäeva õhtul Kuldnoka tänaval. Ma olin just teinud pärastlõunase uinaku ja ärkasin ehmatusega, et mis kell on ja kus ma olen. Tegin kerge jalutuskäigu korteris ja siis kerisin tagasi teki alla ärkama. Kuulsin, et korterisse sisenes järjest tuttavate häältega noormehi – mis toimub? Peagi tuli ka Eero, kes turgutas mu kiirelt šokolaadiga jalule, et oleksin ise võimeline ringi liikuma.

Olukord oli järgmine: korterisse olid koondunud Xbox koos GuitarrHero’ga ja Wii ning paar tuttavat. Inimesi sigines veits juurde ja mängudest osavõtt muudkui elavnes. Lõpuks tutvustas Eero mind Wii’ga. Oooo mis imeliine maailm mulle avanes – mängisin tennist, golfi, keeglit, proovisin pesapalli ja isegi poksisin. Mind küll hoitatai homse lihasevalu eest, kuid mina naiivne.....

Hommikul tõusin 6:20 ja tõdesin lihasvalu paremas käes – no ikka juhtub. Panin kiirelt riidesse, matsin ennast kottide kuhja alla ja hoolimata Eero ettepanekust kohver tema hoolde jätta, vedasin viimastki. Tee Marja peatusesse oli pikk! Puhkasin vähemalt 5 korda ja vahetasin käsi. Trolli saabudes leidus hea inimene, kes mul kotte trepist üles tõsta aitas.
Baltijaamas oli asfalt piisavalt puhas ja tee kenasti lühike – jõudsin muretult rongile.

Tartus oli perroon parandamisel. Tõlge: treppi ei olnud! Ma pidin kottidega pugema läbi mingi aia vahe ning siis vaatas mulle vastu meeter jäist kallakut. Ronisin oma kottidega piki aiaäärt edasi lumisema koha poole. Sealt leidis mu reedese päeva teine hea inimene – üks noormees tassis suurima rõõmuga mu kohvri tasasele pinnale. Edasi järgnes veel õige bussiga vales suunas sõitmine, nutusehäälega Eerolt Tartu taksode numbrite uurimine ja napilt õigel hetkel Torni jõudmine. Edasi oli kõik armas! Valvelaua tädike ja administraator tegid mulle kiirelt leping ja muretsesid võtmed. Sõitsin liftiga oma tuppa ja pakkisin kotid lahti. Selleks hetkeks oli levinud valu ka vasakusse kätte ja turjale.

Pärast käiku Selverisse, kust muretsesin süüa ja puhastusvahendeid, arenes olukord veelgi. Valu liikus selga! Nõrganärvilistele: jutt on eeskätt lihasvalust ja vb veits kangusest – paanikaks ei ole põhjust! Küll läheb üle.

Küll aga õhtul kümne aeg, kui me juba Eeroga Torni jõudsime, tundsin, et isegi jalad on alla vandumas. Poole kaheks, kui S. Kubricku film „ Eyes Wide Shut“ vaadatud sai, olin murtud.

Hommik saabus meile täna lõuna ajal! Eero näib puhanud, mina paistan aga endiselt 40 aastat vanem, kui olen :) . Tuju aga on hea ja ilm kusjuures on ilus! Sõime kõhud suppi täis ja eks näis, mis nüüd siis saab!

Tšehhitarist tagasi eestlaseks programm on alanud!