..on minu jaoks nüüdsest ainult Eero!
Tegelikult me mõtlesime, et Triinu ja minu šokolaadi ja küpsetiste poe kõrvale teeme juuksuriäri. Umbes nagu Sweeny Todd's, et all küpsetatakse ja üleval on habemeajaja. Ainult et, me ei tee kellelegi haiget! Ja lihapirukatele eelistame ilsmelt suhkrut ja šokolaadi - eksju Triin.
Aga juuksuriärist - mina värvin ja Eero lõikab! Ausalt, eile ma olin valmis nutma hakkama, aga kui Eero kääridega lõpetas olin juba õnnelik. Mul on nüüd pisike punk-tukk ja uus eluvaim sees. Vanad riided kahjuks enam täielikult ei sobi, aga küll ma klapin!
Eero on fantastiline juuksur!!! Ausalt!!!
Piltidest - reedel on Halloweeni pidu! Hiljemalt siis pildistame :).
Sundseisus me pilte ei tee, tahame ju ikka loomulikkust rõhutada. Poosetamine pole meie rida ;).
Kannatage
Monday, October 27, 2008
Sunday, October 26, 2008
Nagu lubatud...
... käisime eile elukaaslastega High Rope Course'l uuesti!
Ei, see ei olnud minu jaoks juba igav.
Algatuseks üritas instruktor asja minugi jaoks huvitavaks teha, valides soojendusharjutusi, mida ma eelmine kord ei teinud. Lõpetuseks tõstis ta meid ühe kaupa 8-10. m kõrguselt platvormilt alla! Jah, lihtsalt võttis kratist kinni ja tõstis üle ääre! (Eelmine kord mul seda võimalust polnud, sest siis olid kohal ainult naisinstruktorid, kes ilmselgelt 80kg poisse tõsta ei jõua!)
Aga nüüd täpsemalt.
Alustasime soojendusega ning loomulikult kohe ka fotografeerimisega.
Pärast paari soojendusharjutust asetasime fotoka alusele ja hakkasime kiirelt üles-alla hüppama, et saada grupipilt meist korraga õhus. Pilt ei ole võib-olla, et just ootuspärane, ent meil oli lõbus keksida. Lõbus oli ka teistel turistidel ja sportlastel, kes meid jälgida võisid :).
Edasi lubati meid juba köitele. Kuna olin olemas mina, kelle peal ette näidata ja katsetada, siis pikalt meile harjutusi ei tehtud. Mul käsiti üles ronida ja siis instruktor näitas, kuidas Margoti ohutult maa peale saaks. Jagasime ennast siis tiimidesse - kaalu järgi, sest kui JuanRi oleks kukkunud oleks Mireya talle paarkümmend cm ikka õhku vastu läinud enne, kui köied oma töö teinud oleks. Ausalt öeldes oli meil tüdrukutel teine-teist ikka natuke raske toestada, aga me võtsime seda nalja ja rõõmuga.
Suurt rõõmu pakkus muidugi see, et korda-mööda sai ju turnida ja õhus rippuda.
Mida kauem õhus olime, seda julgemaks muutusid ka meie liigutused ja poosid!
Samuti tekkis usaldus teine-teise vastu. Möödunud oligi juba ligi kaks tundi ning aeg oli nii kaugel, et panna meie koostöö proovile.
"Tiimi-elementidele" asusid kõigepealt Mireya ja JuanRi kui meeskond 1. Jonnisid küll natukene õhus, et kõigub pagan palju, aga ära tegid!!!
Meeskond 2: Eero ja Margot olid vaiksemad. Eero küll üritas rõõmunoote üles võtta mind käest hellalt sakutades ja aeg-ajal "ohhoo" ning "vau" hüüdes kuid ma jäin tõsiseks. Ei tahtnud enne rõõmustada, kui jalad kindlalt maa peal! Koostöö aga sujus veatult! Paaril korral Eero isegi tänas mind toetamise ja ta päästmise eest. Mina pidin aga kogu aeg tõdema, et Eero abita oleks see võimatu olnud. Kusjuures usalduseta seda ületada ei oleks saanud, sest oli palju hetki, kus sa sõltud teise inimese käest! Pimesi aga igaühele oma kätt ju ei usalda!
Ja nüüd: GRAND FINALE..... oooo kuidas ma kartsin.
Ülevalt alla vaadates oli õudne, kuid kui ma istusin ja instruktor juba rääkis, rahunesin. Kui ta mulle rakmed külge pani oli uuesti õudne. Endiselt ta rahustas mu maha ning soov "see asi" ära teha oli suur....ja kui ma kukkusin....
Põhimõtteliselt ma nutsin ka siis, kui mu jalad juba maas olid. See tunne oli aga fantastiline.
Mireya oli nõus minema, sest ma ütlesin, et tasub, kuigi ma ise alles värisesin:D.
Poistel oli lihtsam taktika - no thinking. Eero kommentaare kuulete siit ja JuanRi ütles....."FUCK" :D. Aga kõigile meeldis!!!!
Pärast eilset, ülejäänud möödunud nädlast ei tundu enam kuidagi muljetavaldav.
Siiski, kolmapäeval käisime lõpuks ometi tudengite kohaselt klubis. Muusika oli ok, aga mitte lahe. Joogid olid lahedad ja seltskond kah - väga palju oli tudengeid erinevatest rahvustest.
Eelmisel pühapäeval käisime ka 3D kinos U2'e kontsertfilmi vaatamas. Meie kõrvu on jõudnud kuuldused, et varsti saate ka Plazasse uude kinno minna! Seda kontserti soovitame!!!! Tegemist ei ole lihtsalt salvestusega, vaid filmi on korralikult lõigatud ja kleebitud. Viimasepeal!!! Kestvus: 1,5 h'd - mitte lühike 45 min nagu 3D filmid tavaliselt.
Loodan, et Eestis näeb kah ikka veel päikest! Hispaanias pidi kõrgematel aladel juba lund tulema. (tavaliselt pidi seal alles detsembris maa valgeks saama)
Tervitades
Reibas Margot ja alles magav Eero
Ei, see ei olnud minu jaoks juba igav.
Algatuseks üritas instruktor asja minugi jaoks huvitavaks teha, valides soojendusharjutusi, mida ma eelmine kord ei teinud. Lõpetuseks tõstis ta meid ühe kaupa 8-10. m kõrguselt platvormilt alla! Jah, lihtsalt võttis kratist kinni ja tõstis üle ääre! (Eelmine kord mul seda võimalust polnud, sest siis olid kohal ainult naisinstruktorid, kes ilmselgelt 80kg poisse tõsta ei jõua!)
Aga nüüd täpsemalt.
Alustasime soojendusega ning loomulikult kohe ka fotografeerimisega.
Pärast paari soojendusharjutust asetasime fotoka alusele ja hakkasime kiirelt üles-alla hüppama, et saada grupipilt meist korraga õhus. Pilt ei ole võib-olla, et just ootuspärane, ent meil oli lõbus keksida. Lõbus oli ka teistel turistidel ja sportlastel, kes meid jälgida võisid :).
Edasi lubati meid juba köitele. Kuna olin olemas mina, kelle peal ette näidata ja katsetada, siis pikalt meile harjutusi ei tehtud. Mul käsiti üles ronida ja siis instruktor näitas, kuidas Margoti ohutult maa peale saaks. Jagasime ennast siis tiimidesse - kaalu järgi, sest kui JuanRi oleks kukkunud oleks Mireya talle paarkümmend cm ikka õhku vastu läinud enne, kui köied oma töö teinud oleks. Ausalt öeldes oli meil tüdrukutel teine-teist ikka natuke raske toestada, aga me võtsime seda nalja ja rõõmuga.
Suurt rõõmu pakkus muidugi see, et korda-mööda sai ju turnida ja õhus rippuda.
Mida kauem õhus olime, seda julgemaks muutusid ka meie liigutused ja poosid!
Samuti tekkis usaldus teine-teise vastu. Möödunud oligi juba ligi kaks tundi ning aeg oli nii kaugel, et panna meie koostöö proovile.
"Tiimi-elementidele" asusid kõigepealt Mireya ja JuanRi kui meeskond 1. Jonnisid küll natukene õhus, et kõigub pagan palju, aga ära tegid!!!
Meeskond 2: Eero ja Margot olid vaiksemad. Eero küll üritas rõõmunoote üles võtta mind käest hellalt sakutades ja aeg-ajal "ohhoo" ning "vau" hüüdes kuid ma jäin tõsiseks. Ei tahtnud enne rõõmustada, kui jalad kindlalt maa peal! Koostöö aga sujus veatult! Paaril korral Eero isegi tänas mind toetamise ja ta päästmise eest. Mina pidin aga kogu aeg tõdema, et Eero abita oleks see võimatu olnud. Kusjuures usalduseta seda ületada ei oleks saanud, sest oli palju hetki, kus sa sõltud teise inimese käest! Pimesi aga igaühele oma kätt ju ei usalda!
Ja nüüd: GRAND FINALE..... oooo kuidas ma kartsin.
Ülevalt alla vaadates oli õudne, kuid kui ma istusin ja instruktor juba rääkis, rahunesin. Kui ta mulle rakmed külge pani oli uuesti õudne. Endiselt ta rahustas mu maha ning soov "see asi" ära teha oli suur....ja kui ma kukkusin....
Põhimõtteliselt ma nutsin ka siis, kui mu jalad juba maas olid. See tunne oli aga fantastiline.
Mireya oli nõus minema, sest ma ütlesin, et tasub, kuigi ma ise alles värisesin:D.
Poistel oli lihtsam taktika - no thinking. Eero kommentaare kuulete siit ja JuanRi ütles....."FUCK" :D. Aga kõigile meeldis!!!!
Pärast eilset, ülejäänud möödunud nädlast ei tundu enam kuidagi muljetavaldav.
Siiski, kolmapäeval käisime lõpuks ometi tudengite kohaselt klubis. Muusika oli ok, aga mitte lahe. Joogid olid lahedad ja seltskond kah - väga palju oli tudengeid erinevatest rahvustest.
Eelmisel pühapäeval käisime ka 3D kinos U2'e kontsertfilmi vaatamas. Meie kõrvu on jõudnud kuuldused, et varsti saate ka Plazasse uude kinno minna! Seda kontserti soovitame!!!! Tegemist ei ole lihtsalt salvestusega, vaid filmi on korralikult lõigatud ja kleebitud. Viimasepeal!!! Kestvus: 1,5 h'd - mitte lühike 45 min nagu 3D filmid tavaliselt.
Loodan, et Eestis näeb kah ikka veel päikest! Hispaanias pidi kõrgematel aladel juba lund tulema. (tavaliselt pidi seal alles detsembris maa valgeks saama)
Tervitades
Reibas Margot ja alles magav Eero
Monday, October 20, 2008
Kui kaitsevägi kutsub
.. tuleb minna. Juulis sain kutse teavitusosakonnast kordusõppusele Pärnus 16-17 oktoober. Kuna kutsed reservõppesse peavad vähemalt kuus kuud enne algust kohale jõudma, siis mingit seaduslikku kohustust mul sellest üritusest osa võtta ei olnud. Samas oli selgelt kirjas, et kui keeldun võin minna enda algse väekoondise ridadesse, mis minu puhul tähendaks mereväe maaväge. Samas ka, et kui teavitusosakonnas igav hakkab on alati võimalus minna originaalüksusesse.
Otsustasin igal juhul minna ja ostsin Praha-Tallinn-Praha (click4sky.com) piletid, edasi-tagasi 1998 krooni. Eestis olin kolmapäeva hommikust pühapäeva hommikuni, millest neljapäev reede siis kaitseväes.
Neljapäeva hommikul kell 10 saime Pärnus kaasvõitlejatega kokku. Meid oli 10 meest. Pärnu pataljon, kus enam ajateenijaid ei õpetata oli inimestest täiesti tühi, kuid veoautosid täis. Esimese asjana anti kätte laiguline vorm ning vihma kiled. See kõik käis üllatavalt kähku ja teksaste asendamine vormiga tõi meelde palju palju mälestusi. Esimene leitnandi antud käsk oli mahutada endasse sõjaväe lõunasöök - kauss suppi, praad ja magustoit. Kõht pungil algasid loengud...
Sain teada, et otseteavitusüksus on äsja loodud esimene mitte-tappev üksus kaitseväes. Eesmärk sõja korral lokaalset teavitustööd teha nii tsiviilisikutele kui ka enda/vastase üksustele. Baastasemel ruuporite või auto kõlaritega jagada infot (või valitsuse propagandat). Järgmine tase meie töös oleks trükimasinaga lendlehti vms kirjalikku suurtes kogustes kohapeal teha. Sellest järgmine tase juba kohaliku raadiojaamaga info levitamine, edasi ideaalis televisiooni buss ning muud vahendid nagu internet jne. Meie õppus jäi algtaseme juurde, ehk kõlarid+trükk.
Seejärel räägiti mis on otseteavitusüksus Nato mõistes, mis meie kaitseväe arusaamas. Vaatasime ka mainitud suurte kõlaritega auto üle, seejärel proovisime printimist teises spetsvarustusega autos. Peale õhtusööki käisime selveris, ostsime krõpsu ja cokakolat (vägisi meenus põhikooli klassiõhtu) ning kella kaheksast alates vaatasime ja analüüsisime youtubist propaganda filme alates esimesest maailmasõjast kuni gruusia konfliktini. Iseenesest päris huvitav ning härra leitnant teadis nii mõndagi huvitavat juurde rääkida. Magama sai alles südaööl.
Reedel ärkasime kell 7:00. Peale hommikusööki läksime unistena tänase praktilise ülesande tutvustusse. Pidime Pärnu kesklinnas kaardistama ära olulisemad kohad rahvakogunemisteks ning leidma ausambad, riigiasutused, poliitpürood jne. Paari tunniga ülesanne valmis käisime veel sõõrikukohvikus ning tagasi pataljoni.
Reedel kella neljast vahetasin laigulise vormi teksaste vastu ja astusin väravast välja. Reservõppe läbi. Valitsevad vastakad tunded, ühest küljest tore, et ei pea reservkogunemisel kaks nädalat metsas istuma ning relvaga segaseks jooksma. Mis lühikest aega on pagana lahe. Samas on teavitusüksus siiski palju kõrgemal kui tavaline seersandi amet (kes sõjaväega kursis siis olin vanemveebli ametikohal reservõppe ajal) ning nendes spetsvarustusega autodes oli soe, elekter ja internet ning tõenäoliselt saaksime palju tegevusvabadust. Pealegi relvad ainult enesekaitseks. Aga teisalt jälle inimeste meelsust muuta ning kõrgemalt saadetud sisu mahasalatud kriitikaga levitada pole ka teab mis parim amet. Eriti ohtlik tundub võimalik stsenaarium- sõja ajal üle rinde vastasväega suhtlemine - nagu kuuli või granaadi küsimine imho. Teades kaitseväge aga pole midagi kindlat enne kui see aeg käes pole.
Laupäeva õhtul tulid head sõbrad mind lennukile saatma ja tsehhi õlut ära arvama. Pimetestis osales kuus eesti ning kaks tsehhi õlut. Kõige täpsemini tundis margid ära Anti 4 õige nimega, järgnesid Pesa ning Indrek 3 margiga. Öösel sain magada kaks tundi. Lendu tõusin 6:35
hommikul :) Raske see noore inimese elu.
Otsustasin igal juhul minna ja ostsin Praha-Tallinn-Praha (click4sky.com) piletid, edasi-tagasi 1998 krooni. Eestis olin kolmapäeva hommikust pühapäeva hommikuni, millest neljapäev reede siis kaitseväes.
Neljapäeva hommikul kell 10 saime Pärnus kaasvõitlejatega kokku. Meid oli 10 meest. Pärnu pataljon, kus enam ajateenijaid ei õpetata oli inimestest täiesti tühi, kuid veoautosid täis. Esimese asjana anti kätte laiguline vorm ning vihma kiled. See kõik käis üllatavalt kähku ja teksaste asendamine vormiga tõi meelde palju palju mälestusi. Esimene leitnandi antud käsk oli mahutada endasse sõjaväe lõunasöök - kauss suppi, praad ja magustoit. Kõht pungil algasid loengud...
Sain teada, et otseteavitusüksus on äsja loodud esimene mitte-tappev üksus kaitseväes. Eesmärk sõja korral lokaalset teavitustööd teha nii tsiviilisikutele kui ka enda/vastase üksustele. Baastasemel ruuporite või auto kõlaritega jagada infot (või valitsuse propagandat). Järgmine tase meie töös oleks trükimasinaga lendlehti vms kirjalikku suurtes kogustes kohapeal teha. Sellest järgmine tase juba kohaliku raadiojaamaga info levitamine, edasi ideaalis televisiooni buss ning muud vahendid nagu internet jne. Meie õppus jäi algtaseme juurde, ehk kõlarid+trükk.
Seejärel räägiti mis on otseteavitusüksus Nato mõistes, mis meie kaitseväe arusaamas. Vaatasime ka mainitud suurte kõlaritega auto üle, seejärel proovisime printimist teises spetsvarustusega autos. Peale õhtusööki käisime selveris, ostsime krõpsu ja cokakolat (vägisi meenus põhikooli klassiõhtu) ning kella kaheksast alates vaatasime ja analüüsisime youtubist propaganda filme alates esimesest maailmasõjast kuni gruusia konfliktini. Iseenesest päris huvitav ning härra leitnant teadis nii mõndagi huvitavat juurde rääkida. Magama sai alles südaööl.
Reedel ärkasime kell 7:00. Peale hommikusööki läksime unistena tänase praktilise ülesande tutvustusse. Pidime Pärnu kesklinnas kaardistama ära olulisemad kohad rahvakogunemisteks ning leidma ausambad, riigiasutused, poliitpürood jne. Paari tunniga ülesanne valmis käisime veel sõõrikukohvikus ning tagasi pataljoni.
Reedel kella neljast vahetasin laigulise vormi teksaste vastu ja astusin väravast välja. Reservõppe läbi. Valitsevad vastakad tunded, ühest küljest tore, et ei pea reservkogunemisel kaks nädalat metsas istuma ning relvaga segaseks jooksma. Mis lühikest aega on pagana lahe. Samas on teavitusüksus siiski palju kõrgemal kui tavaline seersandi amet (kes sõjaväega kursis siis olin vanemveebli ametikohal reservõppe ajal) ning nendes spetsvarustusega autodes oli soe, elekter ja internet ning tõenäoliselt saaksime palju tegevusvabadust. Pealegi relvad ainult enesekaitseks. Aga teisalt jälle inimeste meelsust muuta ning kõrgemalt saadetud sisu mahasalatud kriitikaga levitada pole ka teab mis parim amet. Eriti ohtlik tundub võimalik stsenaarium- sõja ajal üle rinde vastasväega suhtlemine - nagu kuuli või granaadi küsimine imho. Teades kaitseväge aga pole midagi kindlat enne kui see aeg käes pole.
Laupäeva õhtul tulid head sõbrad mind lennukile saatma ja tsehhi õlut ära arvama. Pimetestis osales kuus eesti ning kaks tsehhi õlut. Kõige täpsemini tundis margid ära Anti 4 õige nimega, järgnesid Pesa ning Indrek 3 margiga. Öösel sain magada kaks tundi. Lendu tõusin 6:35
hommikul :) Raske see noore inimese elu.
Sunday, October 19, 2008
Kätte sain - e elagu Eesti!
Sain kätte oma kallima hommikutundidel Praha lennujaamast. Samuti aga uudiseid ning kingitusi kodumaalt.
Kolmapäeva hommikust olin üksi. Sõin üksi, magasin üksi, ärkasin üksi ja mõtlesin välja lollusi kah üksi. Õnneks ma ei ela üksi. Mireya ja JuanRi ikka tegelevad minuga :), kuid eks neil on kah kohustusi.
Kolmapäev ise möödus kiirelt ning lõbusalt. Pärastlõuna veetsin ma köitel kõikudes.
Väidetavalt pidid meie jalad olema 8 m kõrgusel maast. Kuigi jah, kõrguse kartus veits segas, siis kukkumise pärast ma ei muretsenud. Rakmed ja kaks tugevat poissi hoidsid mind kindlalt. Allatulek läbi õhu oli lõbus!!!
Takistuste ületamine (neid oli palju erinevaid!!!) oli väsitav, kuid lõbus. Esimesena ronisin üles risti peale, kuid kuna kartsin veel liialt ja valisin hirmusegasena vale taktika, pöördusin poole pealt tagasi. Olles roninud pool maad alla, hüppasin, et tekiks usaldus rakmete suhtes. Mõte töötas ja edaspidised katsumused möödusid kergemini.
Kõik takistused ei olnud ka individuaalsed - osade läbimiseks läks vaja kahte inimest.
Tuleval laupäeval paneme proovile meie 4-liikmelise seltskonna koostöö ja usalduse. Reserveerisin juba meile samas kohas 2,5 tunnise sessiooni!!!
Neljapäev, reede ja laupäev möödusid rahulikult. Esimese kohustusena pidin natuke õppima (näed nüüd ema - ma ainult ei pidutse!!!) ja vahepealse puhkusena ajudele käisin trennis ja jooksmas. Peamine trenn kus käin on Tae Bo. Tegemist peaks olema seguga idamaistest võitluskunstidest nagu karate, Tai poks jne. Kahjuks ei ole see trenn siiski nii hea, kui PlanetSpordi BodyCombat (pea-aegu täielikult KickBox), kuid ajab asja ära ;).
Preemiaks tubliduse eest kolmel päeval käisime eile elukaaslastega ühe austerlasest ERASMUSe Kaj sünnipäeval. Kutsutud olid kõik sulelised-karvalised erinevatest riikidest ning paari tunniga täitus 3.-toaline korter maksimumini. Tuleohutusnõuded jms oleks arvatavasti peo lõpetanud, kuid meie ei ole allaandjad!!!
Üle pika aja sain rääkida ka saksa keeles ja paarile prantslasele veeretasin suust:"Je parlé francé un peu" (arvatavasti kirjutasin valesti - palun vabandust). Tihedalt rahvastatud kohas said tehtud ka plaanid tuleva laupäeva õhuks - minna Euroopa suurimasse ööklubisse (5 eristiilis korrust), mis asub meie juurest ca 25. minutilise jalutuskäigu kaugusel. Lisaks sain kirjutada ka eestikeelsed õnnesoovid prantslaste poolt kohale tassitud liiklusmärgi peale. Õhtu oli meeldejääv!
Meeldejääv oli ka tee koju. Praha juures on hea see, et liiguvad öö-bussid ja -trammid. Peopaigast oli võimalik lahkuda iga tunni tagant. Arvestades, et täna tõusin kell 7:00 (suurima rõõmuga muidugi!!!), et lennujaama sõita, siis lahkusin juba poole kahe aeg. Mireya ja JuanRi saabusid aga alles kuue ja seitsme vahel :D (hetkel kõik peale minu magavad, nii et muljeid ma ei tea).
JA NÜÜD - pühapäeva hommik e värsked uudised maarjamaalt.
Juba mitu õhtut olen istunud YouTube's ja passinud Ott Sepa ja Märt Avandi lollitamisi, kuulanud Birgit Õigemeelt ja Tanel Padarit - ühesõnaga kuulanud eesti keelt ja naernud eesti meelt. Igatsus tõesti kasvab ajaga, õnneks on aga siinses kodus nii ilus, et nutumaiku kurku pole tulnud. Täna, aga oh täna, sain uusimat teavet live's:
*Mul on hea meel kuulutada, et inimesed loevad meie blogi - juhhuu!!! Eero väitis ka, et teile meeldib meie stiil :D. Tagasiside eest ma tänan igaljuhul! Et teile meeldib lugeda, oleme meie motiveeritumad kirjutama! Kui teile miski ei meeldi, kommenteerige ikka! Sedasi saame ennast parandada. Postituste liigendamine kuude kaupa oli kah nt Kauri idee - vaata, tegin ära, nagu palusid :).
*Mis puutub kommenteerimisse, siis minu teada on see võimalik kõigile - ka mitte-liikmetele! Olge julged ja laske sõrmedel ennast väljendada.
*Kuulsin, et Eesti tegeleb hetkel aktiivselt reservide koolitamisega - tore. Trenn ju meeldib meile kõigile :D (ok, mul hea rääkida, ma ei pea metsas istuma). Eerole olevat aga tema 2.-päevane väljaõpe meeldinud (mis oli täielikult ajudepõhine, mitte füüsiline väljakutse).
*Eestist aga tuli lisaks uudistele ka nänni. Kandjaks oli Eero, seega kõrsikuid tuli palju! Kommidest ei tule meil samuti nüüd tükiks ajaks puudust - Kalev ja Skittles on märksõnad. Te üllatute, et Skittles?! Jah, sest Hispaanias ja Prahas (kuidas on see võimalik, et meil on Eestis ülemaailma levinud kaup, mida nimetatud kohtades pole?) neid ei leidu. Juanri näole manavad aga need sarnase naeratuse, nagu kõrsikud Eerole. Minu rõõmuks võluti seljakotist välja suur kotitäis siidreid - samuti Prahas defitsiit. Ma ise lootsin, et ehk Eero toob mulle ühe suurema pudeli, mida ma jõuludeni hellalt hoian...kuid EI - purk-purgi järel surusin külmkappi oma "kurva-päeva" märjukest. Siider on see magus limonaad, millega ma kustutan oma rämps-toiduainete isu pidudel. Alai ei taha ju kanget juua ja vein on jälle spetsiifilisema maitsega (magusaid veine ma ei armasta). Õlle ja siider on head lahjad istumis-jutustamis-joogid. Kuid tüdrukud ei saa juua ainult õllet - me oleme ju tehtud suhkrust, mannavahust ja kommidest. Kujutage ette loetletud maiustusi õlle mõrudusega!!! Nii ei saa! Mu keha nõuab aeg-ajalt imalaid sisendeid.
*Ahjaa üks uudis veel - Anti pesi palju nõusid!!!! :D Hahahahahaaa - kulub ära! Võta seda kui distsipliinõpet vaimule! Eero peseb kah ikka aeg-ajalt nõusid. Pärast on ta küll ebamaiselt väsinud, kuid ta teeb seda vabatahtlikuna kiituseks kokale.
Mis mul enam muud öelda, kui aitäh, teie tähelepanu eest - mina ja ma usun, et on aus öelda meie (Eero magab, ma ei saa kinnitust pärida), igatseme teid :).
Vanaemadele: olme terved ja heatujulised! Kõik on hästi! Meil ei ole muresid! Me ei tülitse ka, jagame ilusti komme :).
Igatsedes kodumaad, sõpru ja eesti keelt...
Teie Margot
p.s. Marge, koolis on lahe!!! Inimesed on lahedad, nii õpetajad (väga hoolitsevad ERASMUS'te suhtes) kui ka kaasõpilased (väga abivalmid! - eriti kui asi puutub läpakaga koolis wifi'sse tungimisse - mingi võõras poiss häkkis 15 min eestikeelses arvutis, lihtsalt, et aidata). Enamus mu aineid on magister I'st, seega vb mingi hetk hakkab mul raske, aga hetkel on veel huvitav :). Aineid on kokku 6, aga üks neist on Block Teaching, s.t. 2'l nädalal ainult.
Õppejõud on kah kihvtid, šotlane ja britt ja kolm tšehhi, kes räägivad väga head inglise keelt! (ühe puhul pidin ainult harjuma, et th=s häälduses; nt theory = seory :D)
Kolmapäeva hommikust olin üksi. Sõin üksi, magasin üksi, ärkasin üksi ja mõtlesin välja lollusi kah üksi. Õnneks ma ei ela üksi. Mireya ja JuanRi ikka tegelevad minuga :), kuid eks neil on kah kohustusi.
Kolmapäev ise möödus kiirelt ning lõbusalt. Pärastlõuna veetsin ma köitel kõikudes.
Väidetavalt pidid meie jalad olema 8 m kõrgusel maast. Kuigi jah, kõrguse kartus veits segas, siis kukkumise pärast ma ei muretsenud. Rakmed ja kaks tugevat poissi hoidsid mind kindlalt. Allatulek läbi õhu oli lõbus!!!
Takistuste ületamine (neid oli palju erinevaid!!!) oli väsitav, kuid lõbus. Esimesena ronisin üles risti peale, kuid kuna kartsin veel liialt ja valisin hirmusegasena vale taktika, pöördusin poole pealt tagasi. Olles roninud pool maad alla, hüppasin, et tekiks usaldus rakmete suhtes. Mõte töötas ja edaspidised katsumused möödusid kergemini.
Kõik takistused ei olnud ka individuaalsed - osade läbimiseks läks vaja kahte inimest.
Tuleval laupäeval paneme proovile meie 4-liikmelise seltskonna koostöö ja usalduse. Reserveerisin juba meile samas kohas 2,5 tunnise sessiooni!!!
Neljapäev, reede ja laupäev möödusid rahulikult. Esimese kohustusena pidin natuke õppima (näed nüüd ema - ma ainult ei pidutse!!!) ja vahepealse puhkusena ajudele käisin trennis ja jooksmas. Peamine trenn kus käin on Tae Bo. Tegemist peaks olema seguga idamaistest võitluskunstidest nagu karate, Tai poks jne. Kahjuks ei ole see trenn siiski nii hea, kui PlanetSpordi BodyCombat (pea-aegu täielikult KickBox), kuid ajab asja ära ;).
Preemiaks tubliduse eest kolmel päeval käisime eile elukaaslastega ühe austerlasest ERASMUSe Kaj sünnipäeval. Kutsutud olid kõik sulelised-karvalised erinevatest riikidest ning paari tunniga täitus 3.-toaline korter maksimumini. Tuleohutusnõuded jms oleks arvatavasti peo lõpetanud, kuid meie ei ole allaandjad!!!
Üle pika aja sain rääkida ka saksa keeles ja paarile prantslasele veeretasin suust:"Je parlé francé un peu" (arvatavasti kirjutasin valesti - palun vabandust). Tihedalt rahvastatud kohas said tehtud ka plaanid tuleva laupäeva õhuks - minna Euroopa suurimasse ööklubisse (5 eristiilis korrust), mis asub meie juurest ca 25. minutilise jalutuskäigu kaugusel. Lisaks sain kirjutada ka eestikeelsed õnnesoovid prantslaste poolt kohale tassitud liiklusmärgi peale. Õhtu oli meeldejääv!
Meeldejääv oli ka tee koju. Praha juures on hea see, et liiguvad öö-bussid ja -trammid. Peopaigast oli võimalik lahkuda iga tunni tagant. Arvestades, et täna tõusin kell 7:00 (suurima rõõmuga muidugi!!!), et lennujaama sõita, siis lahkusin juba poole kahe aeg. Mireya ja JuanRi saabusid aga alles kuue ja seitsme vahel :D (hetkel kõik peale minu magavad, nii et muljeid ma ei tea).
JA NÜÜD - pühapäeva hommik e värsked uudised maarjamaalt.
Juba mitu õhtut olen istunud YouTube's ja passinud Ott Sepa ja Märt Avandi lollitamisi, kuulanud Birgit Õigemeelt ja Tanel Padarit - ühesõnaga kuulanud eesti keelt ja naernud eesti meelt. Igatsus tõesti kasvab ajaga, õnneks on aga siinses kodus nii ilus, et nutumaiku kurku pole tulnud. Täna, aga oh täna, sain uusimat teavet live's:
*Mul on hea meel kuulutada, et inimesed loevad meie blogi - juhhuu!!! Eero väitis ka, et teile meeldib meie stiil :D. Tagasiside eest ma tänan igaljuhul! Et teile meeldib lugeda, oleme meie motiveeritumad kirjutama! Kui teile miski ei meeldi, kommenteerige ikka! Sedasi saame ennast parandada. Postituste liigendamine kuude kaupa oli kah nt Kauri idee - vaata, tegin ära, nagu palusid :).
*Mis puutub kommenteerimisse, siis minu teada on see võimalik kõigile - ka mitte-liikmetele! Olge julged ja laske sõrmedel ennast väljendada.
*Kuulsin, et Eesti tegeleb hetkel aktiivselt reservide koolitamisega - tore. Trenn ju meeldib meile kõigile :D (ok, mul hea rääkida, ma ei pea metsas istuma). Eerole olevat aga tema 2.-päevane väljaõpe meeldinud (mis oli täielikult ajudepõhine, mitte füüsiline väljakutse).
*Eestist aga tuli lisaks uudistele ka nänni. Kandjaks oli Eero, seega kõrsikuid tuli palju! Kommidest ei tule meil samuti nüüd tükiks ajaks puudust - Kalev ja Skittles on märksõnad. Te üllatute, et Skittles?! Jah, sest Hispaanias ja Prahas (kuidas on see võimalik, et meil on Eestis ülemaailma levinud kaup, mida nimetatud kohtades pole?) neid ei leidu. Juanri näole manavad aga need sarnase naeratuse, nagu kõrsikud Eerole. Minu rõõmuks võluti seljakotist välja suur kotitäis siidreid - samuti Prahas defitsiit. Ma ise lootsin, et ehk Eero toob mulle ühe suurema pudeli, mida ma jõuludeni hellalt hoian...kuid EI - purk-purgi järel surusin külmkappi oma "kurva-päeva" märjukest. Siider on see magus limonaad, millega ma kustutan oma rämps-toiduainete isu pidudel. Alai ei taha ju kanget juua ja vein on jälle spetsiifilisema maitsega (magusaid veine ma ei armasta). Õlle ja siider on head lahjad istumis-jutustamis-joogid. Kuid tüdrukud ei saa juua ainult õllet - me oleme ju tehtud suhkrust, mannavahust ja kommidest. Kujutage ette loetletud maiustusi õlle mõrudusega!!! Nii ei saa! Mu keha nõuab aeg-ajalt imalaid sisendeid.
*Ahjaa üks uudis veel - Anti pesi palju nõusid!!!! :D Hahahahahaaa - kulub ära! Võta seda kui distsipliinõpet vaimule! Eero peseb kah ikka aeg-ajalt nõusid. Pärast on ta küll ebamaiselt väsinud, kuid ta teeb seda vabatahtlikuna kiituseks kokale.
Mis mul enam muud öelda, kui aitäh, teie tähelepanu eest - mina ja ma usun, et on aus öelda meie (Eero magab, ma ei saa kinnitust pärida), igatseme teid :).
Vanaemadele: olme terved ja heatujulised! Kõik on hästi! Meil ei ole muresid! Me ei tülitse ka, jagame ilusti komme :).
Igatsedes kodumaad, sõpru ja eesti keelt...
Teie Margot
p.s. Marge, koolis on lahe!!! Inimesed on lahedad, nii õpetajad (väga hoolitsevad ERASMUS'te suhtes) kui ka kaasõpilased (väga abivalmid! - eriti kui asi puutub läpakaga koolis wifi'sse tungimisse - mingi võõras poiss häkkis 15 min eestikeelses arvutis, lihtsalt, et aidata). Enamus mu aineid on magister I'st, seega vb mingi hetk hakkab mul raske, aga hetkel on veel huvitav :). Aineid on kokku 6, aga üks neist on Block Teaching, s.t. 2'l nädalal ainult.
Õppejõud on kah kihvtid, šotlane ja britt ja kolm tšehhi, kes räägivad väga head inglise keelt! (ühe puhul pidin ainult harjuma, et th=s häälduses; nt theory = seory :D)
Tuesday, October 14, 2008
Vana postituse võlg tasutud, loe kuidas me tsehhi mägedes käisime: http://kuidasmeillaheb.blogspot.com/2008/10/tsehhi-mgedes-pnev-vrk.html
Monday, October 13, 2008
Jäu Triin!!!
Pealkiri on suunatud Triinule, sest lahkumiskingitusena saime temalt Eckhart Tolle raamatu „Meelerahu hääl“. Ma ei ole teost läbi lugenud, sest otsustasin seda hoida raskemateks ja kurnavamateks aegadeks. Stressi momentidel (kui Eero oli korterilepingut sõlmimas ja kui oli vaja ERASMUS’e pabereid veel korda seada ja tunniplaani teha) olen aga pöördunud abiotsivalt kirjutise poole, mis pidavat õpetama, kuidas olla õnnelik. Ning see raamat aitab! Peamiselt ta aitab mitte mõelda muredele ning selle asemel lasta lahti negatiivsetest emotsioonidest – hea!
Eelmisel kevad-talvel avastasin ma endagi üllatuseks, et hoolimata optimismist, võin sattuda stressi. Lisaks mõnusale lugemisele ja heale muusikale, otsustasin proovida ka joogat. Eero tõigi mulle Londonist vastava õpiku ja olen nüüd 5 päeva tegelenud triviaalsete harjutustega. Kultust ma levitama ei hakka, sest isegi naudin lihtsalt seda, et oskan nüüd lõõgastuda, rahulikult hingata ja ennast mõnusalt sirutada. Heaks enesetundeks piisab tihti vähesest.
Homsest kusjuures hakkan õppima pea-peal seisu!!!
Kallis Triin – täname sind ka südantsoojendava postkaardi eest! Hea kuulda, et sul huvitavalt läheb . Tore on näha, et sul meeles oleme .
Rääkides aastavahetusest – kes tahaks Prahasse tulla??? Lugu siuke, et me mõtlesime tulla tagasi vb kas rongi või bussiga. Peame veel hindu uurima, aga lennupiletid on sel perioodil kallid juba. Mis sa arvad suhkruarmastaja? Tahaksid meiega kupees loksuda ja EuroTrippi taga nutta?
Prahasse olete oodatud tegelikult kõik ja igal ajal!!!
Väike paljastus veel: Eero on Eestis 15.10 õhtu kuni 19.10 varahommik!!! Olge täpsed ja tegusad ja kasutage võimalust kuulda muljeid Tšehhimaast live’s!!!
p.s. Robert, me vaatasime Hancock’i ära – hea film!!!
p.p.s. te talupojad seal - mussmuss back at you
Eelmisel kevad-talvel avastasin ma endagi üllatuseks, et hoolimata optimismist, võin sattuda stressi. Lisaks mõnusale lugemisele ja heale muusikale, otsustasin proovida ka joogat. Eero tõigi mulle Londonist vastava õpiku ja olen nüüd 5 päeva tegelenud triviaalsete harjutustega. Kultust ma levitama ei hakka, sest isegi naudin lihtsalt seda, et oskan nüüd lõõgastuda, rahulikult hingata ja ennast mõnusalt sirutada. Heaks enesetundeks piisab tihti vähesest.
Homsest kusjuures hakkan õppima pea-peal seisu!!!
Kallis Triin – täname sind ka südantsoojendava postkaardi eest! Hea kuulda, et sul huvitavalt läheb . Tore on näha, et sul meeles oleme .
Rääkides aastavahetusest – kes tahaks Prahasse tulla??? Lugu siuke, et me mõtlesime tulla tagasi vb kas rongi või bussiga. Peame veel hindu uurima, aga lennupiletid on sel perioodil kallid juba. Mis sa arvad suhkruarmastaja? Tahaksid meiega kupees loksuda ja EuroTrippi taga nutta?
Prahasse olete oodatud tegelikult kõik ja igal ajal!!!
Väike paljastus veel: Eero on Eestis 15.10 õhtu kuni 19.10 varahommik!!! Olge täpsed ja tegusad ja kasutage võimalust kuulda muljeid Tšehhimaast live’s!!!
p.s. Robert, me vaatasime Hancock’i ära – hea film!!!
p.p.s. te talupojad seal - mussmuss back at you
Meie uus nädalavahetus (11.-12.10.2008)
Vahtkonna vahetus muusika saatel! Meie poolt aga õige ajastus kindlusesse jalutamisel.
Selle aia ehitas mees, kes tahtis näidata kuningale, et on temast võimsam! Vohh nii - lahe on aga see, et kindlusest linna vaadates paistavad need mustad "junnid" kui inimeste kehaosad.
Kindluses veinidegustreerimisel - keskaegsest miljööst leiate JuanRi, Eero ja Margoti mõnusalt veinistena!
Kes keda kiusab?
Tähelepanelikud märkavad, et Karli silla ühe kaare alt paistab ujuk-jänese roosa tagumik!
Eero kogub sooja enne natuke jahedamasse katedraali sisenemist!
Kutnà Hora kuulus püha Barbara katedraal - iiiiiii-lus!!!
Ilm ei olnud just fantastiline. Mõlemal päeval oli pool ajast päike, ent teine pool ainult udune ja vihmane.
Laupäeval läksime hommikul kolmekesti Juanriga lossi, et üritada ära kasutada eelmisel päeval Mierya ja ta vanemate ostetud piletite jääki. Ühesõnaga neil oli jäänud võimalikest vatamisväärsustest külastamata üks ja samade piletite alusel, saime meie sinna minna.
Kõige pealt aga vaatasime ära vahtkonnavahetuse, mis toimus paari pillilise orkestri saatel. Edasi aga läksime veini degustreerima (see viimane vaatamisväärsus).
Kõrgelt kindluse otsast märkasime aga jõe peal ujuvat roosat jänest ja õhus paigal seisvat õhupalli. Vein hinge all kõndisime siis kahe avastuse poole. Selgus, et õhupalliga saab sõita 15 min, inimese hind aga 800.- Cžk’d (480 EEK). Loobusime sõidumõttest ja läksime Karli sillale jänest uudistama. Viimane otsustas meile aga ainult saba näidata ja solvunult seadsime sammud koju lõunatama.
Pärastlõunal külastasime kahekesi (sest Juanri kohtus kodus Mireya ja ta vanematega ja vahetas seltskonda) FashionArena’t. Tegemist on brändide outlet shoping-center’ga. Kuigi tõesti poode oli (muu hulgas adidas, nike, puma, mexx, ecco, salamander, mango jne jne) ja hinnad olid madalamad kui mujal, siis osta just eriti midagi ei olnud. Ainult Mexx oli pood, kus oli ka ilusaid riideid hea hinnaga. Paljud poed kas ei vastanud meie stiilile või olid hinnaklassilt ikka liiga kõrged. Spordipoodides oli tüüpiline, et need tooted, mis olid allahinnatud olid loomulikult vanadest kollektsioonidest ja neid oli alles ainult haruldased nr’d (adidases: papud naistele ainult 400 Cžk (240EEK, kuid nr 44 :S).
Mexx oli siiski hea ja kodumasinate poest saime hea idee – osta Tesco’st (kohalik supermarket) veel odavam SmoothyMaker. Mõeldud – tehtud. Tescoc oli tõesti veits ilusam, suurema kannuga ja odavam masin olemas. Nüüd on meil samasugune sahtlis teleka all. Valmistanud oleme juba kaks segu! Mõlemad oli ise-enesest mõistetavalt väga maitsvad!!!
Vaadake nüüd vanemad, kui tervislikud teie lapsed on!!!
Täna pühapäeval olime ka kultuursed! Sõitsime tunnikese Prahast välja Kutnà Hora’sse, kus asub püha Barbara katedraal. Tegemist on hilisgooti meisterteosega, mis nt „Hüljatud“’te filmimisel kasutati Pariisi Jumalaema kiriku asemel!
Jalutasime veel ka ca tunnikese vanalinnas ringi, mis oli pisike ent väga ilus oma käänuliste kitsaste teedega. Kiirelt einestasime ühes pizzerias ja tagasiteel leidsime, et lohutuseks külma õhu eest pakub hingele kosutust:
Eerole – lendav roosa siga (mis nüüd lendab meil kardinate vahel)
Margotile – nahast juukseklamber ja kaelas rippuv hiireke.
...tunnike koju ja siis tunnikeseks tuttu....
Enne aga oli vaja siga üles riputada...
Tuesday, October 7, 2008
Tsehhi mägedes (põnevik!)
Pühapäeval kaks nädalat tagasi sõitsime seiklema mägedesse. Enne uurisime järgi kus kõikse paremad matkarajad asuvad ning piltidelt sai valitud sihtkohas "Tsehhi paradiis" nimeline looduskaitseala(?). Igatahes tuli sõita Prahast 100km kirdesse, mis võttis tänu kiirteele alla tunni. Tomtom leidis koha ka üles kaardilt ning väikestel külateedel eksida polnud vajagi.
Jäime stardiga hiljaks, magasime lõunani ja siis hakkasime alles otsima kohta. Välja sõitsime kell 16:30 lootes raja läbi käia enne pimedat või varem tagasi pöörata. Margot rääkis 16km pikkusest rajast, mina 6km'sest. Läks aga pigem esimese mõõtu.
Printisime välja raja kirjelduse. Rada oli puudele tähistatud vastavalt punast, sinist või kollast värvi. Meie prinditud marsruut käskis minna algus mööda punast rada, leidsime selle kohe üles ja hakkasime kõndima. Rada läks koheselt üles mäkke, kõndisime üles ning mingi hetk avastasime, et lubatud asju ei tule ega tule, vaid super vaade on ülalt. Kratsisin kukalt ja avastasin, et käime rada valet pidi. No mis siis sellest ikka arvasin naiivselt.
Maastik oli võimas. Kaljud, aga tehtud liivast. Täpselt sellised nagu rannas märjast liivast tilgutades vorpida saab - maaseest üles kasvavad kõrged mügarikud. Pikkust tunduvalt puude latvadest rohkem.
Edasi läks tee läbi metsa ja orgude, nõiametsa ja salapäraste Lord of the Rings'i like müstiliste orgude. Tuult polnud, täielik vaikus, suured mäed ning väike tee nende vahel. Pimedas küll ei tahaks seal liikuda.
Siis jõudsime külla, matkarada läks täpselt kesed küla läbi, nägime kohalikke väikeseid majasid. Nagu eesti alev. Kaarti meil polnud, aga huvi kui kaugele oleme jõudnud (margot) ja kui palju veel minna(eero) oli suur. Õnneks oli küla keskel kaart kus ka matkarajad märgitud. Punane rada oleks meid viinud umbes 25km ringiga tagasi läbi metsade ja asustamata alade. Kaardi abil pääsesime kurvast pikast pimedast saatusest öises metsas ning läksime mööda sinist rada. Tegin fotokaga kaardist pildi kah, et mineta äkki läheb vaja (tark tegu!).
Peale imeilusaid alleesid sügisvärvides puudega jõudsime järve äärde. Taevas läks hämaraks, meel kõndimisest mõruks. Järve ääres tuli vastu õllekas, kes lahkelt 23. tsehhi krooni (15kr) eest andis pool liitrit kosutavad õlut ning sooja teed Margotile. Tuju hea hakkasime edasi astuma. Päike aga vajus aina madalamale ning kaardilt ei paistnud veel midagi lõpu sarnast.
Põldude vahel kõndides ei saa täpselt aru kui hämarus võimust võtab. Siis läks aga tee metsa ja läks täiesti pimedaks. Erna matkal kasutasime tee nägemiseks mobiiltelefonide valgust, nüüd kulus see teadmine ära. Mul oli veel kaasas tomtom, mille suur ekraan andis isegi rohkem kuma (valgus oleks selgelt liialdamine). Siiski on palju parem kõndida kui näed 2m ette, kui päris pimeduses tatsuda. Läksime nii, kahekesi mobiilide aupaistel edasi otsides puudelt kollase raja märke.
GPS'i ekraani valgustusega metsas orienteerumine näeb välja umbes nii:
Minul polnud suurt häda midagi, õllest summ sees ning Erna kogemus seljataga. Margot aga värises rohkem, eriti kui kaks kogu vastu tulid. Neil polnud kah valgust, aga tundsid end teel koduselt. Külamehed vist.
Siis läks asi täbaraks. Pimedas metsas liikudes oli eriti oluline õigel rajal püsida, selleks jälgisime maapinda ning ümbruse puid niipalju kui võimalik. Metsas oli rada päeval selgelt eristatav, pimedas aga mitte nii kergelt. Käidud pind oli tasasem ning tambitud, metsa astudes aga tundsid oksi ning pehmet pinnast. Kindel märk õigel teel asumisest oli puule maalitud, umbes pea kõrgusel asuv valge-kollane-valge laik. Neid aga leidus lagedal alal iga 40 meetri, mägisel 10-20 meetri tagant. Maapeal mööda teed kõndides jõudsid paari minutiga järgmise puu märgini. Siis aga tuli ala, kus oli kas puid harvendatud või metsa veetud. Maa oli oksi täis ning õiget rada määrata maapinna kaudu enam ei saanud. Ühtegi puud ka ei paistnud, läksime edasi lootes, et rada läheb ka otse. Mulle eriti ei meeldi "loota" pimedas tundmatus metsas ilma kompassita, aga kõik läks õnneks- tuli puu kollase raja märgistusega.
Edasi algas tõus mäkke, mis tähendas head- raja alguses tõusime kah kalju peale ning tähistustega puid oli ka tihedalt. Peagi hakkasid paistma tuled horisondil, vaatasime üle latvade liivakalju otsast tasandikule.
Kui linna tuled horisondilt paistma hakkasid teadsime, et oleme päästetud. Nüüd vaid vaja allakäigutrepp leida
Pime auk, mille taga kuristik
Kümme minutit kõndimist ning päästetud trepp viis alla raja algusesse. Seal asus küll kena pubi ning külastajad tegid lõket, kuid kodu tundus nii kutsuv.
Trepp alla, auto juurde :):):)
Jäime stardiga hiljaks, magasime lõunani ja siis hakkasime alles otsima kohta. Välja sõitsime kell 16:30 lootes raja läbi käia enne pimedat või varem tagasi pöörata. Margot rääkis 16km pikkusest rajast, mina 6km'sest. Läks aga pigem esimese mõõtu.
Printisime välja raja kirjelduse. Rada oli puudele tähistatud vastavalt punast, sinist või kollast värvi. Meie prinditud marsruut käskis minna algus mööda punast rada, leidsime selle kohe üles ja hakkasime kõndima. Rada läks koheselt üles mäkke, kõndisime üles ning mingi hetk avastasime, et lubatud asju ei tule ega tule, vaid super vaade on ülalt. Kratsisin kukalt ja avastasin, et käime rada valet pidi. No mis siis sellest ikka arvasin naiivselt.
Maastik oli võimas. Kaljud, aga tehtud liivast. Täpselt sellised nagu rannas märjast liivast tilgutades vorpida saab - maaseest üles kasvavad kõrged mügarikud. Pikkust tunduvalt puude latvadest rohkem.
Edasi läks tee läbi metsa ja orgude, nõiametsa ja salapäraste Lord of the Rings'i like müstiliste orgude. Tuult polnud, täielik vaikus, suured mäed ning väike tee nende vahel. Pimedas küll ei tahaks seal liikuda.
Siis jõudsime külla, matkarada läks täpselt kesed küla läbi, nägime kohalikke väikeseid majasid. Nagu eesti alev. Kaarti meil polnud, aga huvi kui kaugele oleme jõudnud (margot) ja kui palju veel minna(eero) oli suur. Õnneks oli küla keskel kaart kus ka matkarajad märgitud. Punane rada oleks meid viinud umbes 25km ringiga tagasi läbi metsade ja asustamata alade. Kaardi abil pääsesime kurvast pikast pimedast saatusest öises metsas ning läksime mööda sinist rada. Tegin fotokaga kaardist pildi kah, et mineta äkki läheb vaja (tark tegu!).
Peale imeilusaid alleesid sügisvärvides puudega jõudsime järve äärde. Taevas läks hämaraks, meel kõndimisest mõruks. Järve ääres tuli vastu õllekas, kes lahkelt 23. tsehhi krooni (15kr) eest andis pool liitrit kosutavad õlut ning sooja teed Margotile. Tuju hea hakkasime edasi astuma. Päike aga vajus aina madalamale ning kaardilt ei paistnud veel midagi lõpu sarnast.
Põldude vahel kõndides ei saa täpselt aru kui hämarus võimust võtab. Siis läks aga tee metsa ja läks täiesti pimedaks. Erna matkal kasutasime tee nägemiseks mobiiltelefonide valgust, nüüd kulus see teadmine ära. Mul oli veel kaasas tomtom, mille suur ekraan andis isegi rohkem kuma (valgus oleks selgelt liialdamine). Siiski on palju parem kõndida kui näed 2m ette, kui päris pimeduses tatsuda. Läksime nii, kahekesi mobiilide aupaistel edasi otsides puudelt kollase raja märke.
GPS'i ekraani valgustusega metsas orienteerumine näeb välja umbes nii:
Minul polnud suurt häda midagi, õllest summ sees ning Erna kogemus seljataga. Margot aga värises rohkem, eriti kui kaks kogu vastu tulid. Neil polnud kah valgust, aga tundsid end teel koduselt. Külamehed vist.
Siis läks asi täbaraks. Pimedas metsas liikudes oli eriti oluline õigel rajal püsida, selleks jälgisime maapinda ning ümbruse puid niipalju kui võimalik. Metsas oli rada päeval selgelt eristatav, pimedas aga mitte nii kergelt. Käidud pind oli tasasem ning tambitud, metsa astudes aga tundsid oksi ning pehmet pinnast. Kindel märk õigel teel asumisest oli puule maalitud, umbes pea kõrgusel asuv valge-kollane-valge laik. Neid aga leidus lagedal alal iga 40 meetri, mägisel 10-20 meetri tagant. Maapeal mööda teed kõndides jõudsid paari minutiga järgmise puu märgini. Siis aga tuli ala, kus oli kas puid harvendatud või metsa veetud. Maa oli oksi täis ning õiget rada määrata maapinna kaudu enam ei saanud. Ühtegi puud ka ei paistnud, läksime edasi lootes, et rada läheb ka otse. Mulle eriti ei meeldi "loota" pimedas tundmatus metsas ilma kompassita, aga kõik läks õnneks- tuli puu kollase raja märgistusega.
Edasi algas tõus mäkke, mis tähendas head- raja alguses tõusime kah kalju peale ning tähistustega puid oli ka tihedalt. Peagi hakkasid paistma tuled horisondil, vaatasime üle latvade liivakalju otsast tasandikule.
Kui linna tuled horisondilt paistma hakkasid teadsime, et oleme päästetud. Nüüd vaid vaja allakäigutrepp leida
Pime auk, mille taga kuristik
Kümme minutit kõndimist ning päästetud trepp viis alla raja algusesse. Seal asus küll kena pubi ning külastajad tegid lõket, kuid kodu tundus nii kutsuv.
Trepp alla, auto juurde :):):)
Sunday, October 5, 2008
Kuidas eero inglismaal käis
Käisin jah, kokku nädal aega Londonis ja Brightonis. Brightonis toimus konverents "Flash on the beach", mis on aasta sündmus minu ametivendade seas. Juba kevadel sai tööandjaga kokkulepitud, et see on see koht kuhu mind saatma peab :)
Flash on the Beach on juba kolmandat aastat Jaremy Clarksoni korraldatav väga vabas meeleolus konverents, kuhu tulevad rääkima parimad flash ala tegijad. Harukordseks teeb ürituse atmosfäär, sest puuduvad corporate maailma ninad kes sulle midagi müüa proovivad. Paljud asjad mida esitletakse on tehtud tagatoas eksperimenteerimiseks või puhtalt arvutikunsti eesmärgil. Teine huvitav grupp esitlusi on kus paljud ala tipptegijad seletavad enda viimaste tööde põhimõtteid ning ideesid.
http://theronin.co.uk/Motion/?Flash_on_the_Beach.mov
Minu reis nägi välja umbes selline: 26 septembri hommikul lendasin Londonisse, kus käisin terve päeva vanalinnas ringi. Õhtuks sõitsin Brightoni. 27ndal algas hommikul 9:00 workshop, mis kestis viieni õhtul. Lõunapausi ajal kõndisin randa, kus suve lõpust polnud veel ühtegi märki tunda. Õhtul jõudis ka töökaaslane Brightoni, käisime söömas ja pubitamas. Igal pool saab Fish & Chips'i ning Guinessi, õlu maksis umbes 2 £, lõunasöök kokku umbes 10£.
Brighton on väga ilus rannikulinn. Vanalinnas asuvad väiksesed kahekordsed majad, mille allkorrusel on poed või kohvikud. Omanikuid on majad ise disaininud ja üldse mitte üldlevinud corp stiiliga. Pidi olema väga kunstnikerohke linn, ei tea aga noori oli küll palju.
28. september algas konverents ise, mis toimus korraga kolmes kõrvuti teatrisaalis. Iga esitaja sai endale tunni. Esimene ja viimane tunnine sessioon oli kõikidel osalejatel koos, vahepeal käis paraleelselt 3's teatrisaalis. Keda minna kuulama valikut teha polnud üldse kerge.
Kell 17 lõppes ametlik osa, konverents jätkus kell 20:00 kui jagati kätte tasuta õlu ning esines mõni ääretul lahe ja inspireeriv persoon. Esimesel õhtul James Paterson, kes teeb näiteks VH1 animatsioonid. Teisel õhtul Robert Hodgin, kes on Apple iTunes heli visualisatsiooni autor. Kolmandal päeval Jonathan Harris, kelle töid võib Londoni moodsa kunsti muuseumist leida. Peale seda avas uksed eraldi FOTB inimestele kinni pandud baar või pubi, kust vähemalt alguses sai osta ükskõik mis jooki 1£ eest. Kuna külalisi oli kokku üle tuhande, siis teisel õhtul sai näiteks klubi baarist kõik alkohol otsa.Aga töötas küll! Sain tagasi soovi arvuti vahendusel end väljendada, mis viimase paari aastaga ununema kippus.
Viimasel kahel päeval, 2. ja 3. oktoobril töötasin Londoni kontorist, õhtul lendasin koju Prahasse. Margot tuli autoga vastu :) oikuihea. Hotellides elamine ja eriti iga hommikune inglise hommikusöök tüütab juba teisel päeval ära...
Friday, October 3, 2008
Andmed Prahas
Nüüd kus ma üle nädala aja jälle oma EMT kaardi telefoni panin ja sõnumeid lugesin sain aru, et teil on vist rakse meiega kontakti leida ainult neti teel.
Kuna mult küsiti, siis vastan laiemale ringile:
Aadress Prahas:
U Santošky 1110/5-6
150 000 Prague 5 - Smichov
Czech Republic
Kirjad on soovitatav saata Koplimets'a nimele, sest minu nimi ei figureeri üheski dokumendis ega ka postkastil. (teravmeelsed märkused minu nimevahetamise kohta palun endale hoida, sest enamusel kindlasti tekib tahtmine kisa tõsta - EI ole alust, EI ole nime vahetanud, EI ole ka plaanis :D)
Minu Vodafone'i nr:
00420776359950
Eero Vodafone:
00420775384066
Üldiselt on meil siin olles Vodafone'i kaardid sees ning EMT nr'd on suunatud edasi. Kuid sõnumid, nagu ma just tõdesin, ei kipu läbi tulema, kuigi on kah eraldi suunatud. Seega - suurem tõenäosus on meid vist nende nr'ga kätte saada. Proovida võib aga ka EMT'd, sest eks me aeg-ajalt ikka kontrollime.
E-mailid kehtivad samas :);)
Palun vabandust Triin, et sul oodata lasin, ma ei olnud sõnumeid kontrollinud :).
Kuna mult küsiti, siis vastan laiemale ringile:
Aadress Prahas:
U Santošky 1110/5-6
150 000 Prague 5 - Smichov
Czech Republic
Kirjad on soovitatav saata Koplimets'a nimele, sest minu nimi ei figureeri üheski dokumendis ega ka postkastil. (teravmeelsed märkused minu nimevahetamise kohta palun endale hoida, sest enamusel kindlasti tekib tahtmine kisa tõsta - EI ole alust, EI ole nime vahetanud, EI ole ka plaanis :D)
Minu Vodafone'i nr:
00420776359950
Eero Vodafone:
00420775384066
Üldiselt on meil siin olles Vodafone'i kaardid sees ning EMT nr'd on suunatud edasi. Kuid sõnumid, nagu ma just tõdesin, ei kipu läbi tulema, kuigi on kah eraldi suunatud. Seega - suurem tõenäosus on meid vist nende nr'ga kätte saada. Proovida võib aga ka EMT'd, sest eks me aeg-ajalt ikka kontrollime.
E-mailid kehtivad samas :);)
Palun vabandust Triin, et sul oodata lasin, ma ei olnud sõnumeid kontrollinud :).
Thursday, October 2, 2008
Esimene koolinädal...
..on täna neljapäeval minu jaoks läbi. Lõppes tegelikult juba kümne aeg, aga ma päeval katsusin ringi liikuda ja joosta, et päikest püüda. Nüüd on õhtu ja õues on jahe ning mina saabusin arvuti taha.
Ma tahaks teha paar parandust oma tunniplaani osas. Ma ei pea mitte ühelgi hommikul seitsmeks minema, vastupidiselt esmasele muljele. Kõik õppejõud ise pakkusid välja lahendusi, kuidas saaks tunnikesegi kauem magada.
Tulemus on see, et kooli nädal algab mul esmaspäeval kell 12.00 ja lõppeb neljapäeval 10.00. Ma olen ise rahul oma tunniplaaniga :). Ise tehtud hästi tehtud!
Muidu oli koolinädal rahulik, kuid huvitav. Õppejõud on nii britid kui tšehhid ja kõikide inglise keel on väga hea. Minu jaoks on aga õudne ökonomeetriat õppida inglise keeles. Siiamaani olen kõigest aru saanud, aga kui ma ise peaks hakkama sellist sõnavara välja laduma.......vaevalt.
Õppejõud aga paistavad kõik toredad, kahjuks on palju suulisi eksameid tulemas ja kõik eksamid tunduvad ka võrdlemisi põhjalikud.
Eile käis mul aga Eero vanaema külas. Kõik laabus minu meelest kenasti.
Bussijaama jõudsin ma suts enne vanaemat ning auto olin saanud lähedale mõistliku hinnaga parklasse panna. Tomtom oli seekord tubli ka linna vaatamas käies. Leidsime ilusti üles nii parkimiskohad ning ka teed.
EERO - sa pead mu üle uhke olema!!!! Ma leidsin selle tasuta platsi kindluse juures esimesel katsel üles :). Jah me käisime vanaemaga kindlust vaatamas ja pärast seda veel Karli sillal ja Raekoja platsil. Tegelikult käisime me ikka palju ringi! Vanaema oli õhtul kohe väsinud ja pärast kõhu täissöömist läks ta magama.
Muidugi me pidime hommikul ka varakult tõusma. Mina ärkasin 05.25 ja vanaema äratasin ca 15.35. Ajastus oli aga veatu, sest vanaema saime graafiku kohaselt paar minutit enne poolt seitset lennujaama ja mina jõudsin 15 min enne loengu algust kooli juurde. Sain rahulikult auto ära parkida ja klassi otsida. Kõik laabus kenasti. Loodan veel ainult, et vanaema ilusti koju jõudis. Aitäh, et külastasid :).
Teised võtke eeskuju ja tulge kah! Ma juba natuke tean, mida linnas näidata!
Suurt muud huvitavat polegi nagu juhtunud. Täna vb lähme mingile peole, kuid veel ei tea. Mireya on hetkel koolis ja Juanri asjatab midagi. Party or no party, mina magan nagu nott ilmselt nii-kui-nii. Sel nädalal olen ma kahel hommikul seitsmeks läinud (pool kuus ärgnud) ning ühel 8.45ks. eelneval õhtul aga olin pikalt üleval ja asjatasin, seega uni jäi ikka väheseks. Varsti ei tunta mind koolis selgete silmadega ära, sest kõik on harjunud mu une-paistes nägu vaatama. Uuest nädalast see vast muutub.
Oluline on aga homne päev! Miks? 1. jah, sest mul pole KOOOOOOOOOOOOOOOLI. Teen mis tahan, magan terve päeva, kui tuleb tuju :D. Aga see käib vist mu iseloomu vastu. 2. Sest homme tuleb Eero. Eero tuleb õhtul pool kümme. Terve päeva ma närveerin ja ootan!!! Ja siis algab meie mõlema jaoks nädalavahetus. Ilmaennustus lubas head ilma ja ma hetkel tegelengi matkaradade uurimisega PRaha läheduses. Kui on päikseline võiks minna loodusesse kõndima. Minu ideede edukusest aga teine kord. Võib olla, et Eero räägib teile kunagi ka oma Inglismaa külastusest ja ehk ka siis muudest lugudest. Seniks aga head lugemist ja kirjutage meile kah! Ikka hea meel lugeda meilgi siin pool ekraani.
Sägens
Ma tahaks teha paar parandust oma tunniplaani osas. Ma ei pea mitte ühelgi hommikul seitsmeks minema, vastupidiselt esmasele muljele. Kõik õppejõud ise pakkusid välja lahendusi, kuidas saaks tunnikesegi kauem magada.
Tulemus on see, et kooli nädal algab mul esmaspäeval kell 12.00 ja lõppeb neljapäeval 10.00. Ma olen ise rahul oma tunniplaaniga :). Ise tehtud hästi tehtud!
Muidu oli koolinädal rahulik, kuid huvitav. Õppejõud on nii britid kui tšehhid ja kõikide inglise keel on väga hea. Minu jaoks on aga õudne ökonomeetriat õppida inglise keeles. Siiamaani olen kõigest aru saanud, aga kui ma ise peaks hakkama sellist sõnavara välja laduma.......vaevalt.
Õppejõud aga paistavad kõik toredad, kahjuks on palju suulisi eksameid tulemas ja kõik eksamid tunduvad ka võrdlemisi põhjalikud.
Eile käis mul aga Eero vanaema külas. Kõik laabus minu meelest kenasti.
Bussijaama jõudsin ma suts enne vanaemat ning auto olin saanud lähedale mõistliku hinnaga parklasse panna. Tomtom oli seekord tubli ka linna vaatamas käies. Leidsime ilusti üles nii parkimiskohad ning ka teed.
EERO - sa pead mu üle uhke olema!!!! Ma leidsin selle tasuta platsi kindluse juures esimesel katsel üles :). Jah me käisime vanaemaga kindlust vaatamas ja pärast seda veel Karli sillal ja Raekoja platsil. Tegelikult käisime me ikka palju ringi! Vanaema oli õhtul kohe väsinud ja pärast kõhu täissöömist läks ta magama.
Muidugi me pidime hommikul ka varakult tõusma. Mina ärkasin 05.25 ja vanaema äratasin ca 15.35. Ajastus oli aga veatu, sest vanaema saime graafiku kohaselt paar minutit enne poolt seitset lennujaama ja mina jõudsin 15 min enne loengu algust kooli juurde. Sain rahulikult auto ära parkida ja klassi otsida. Kõik laabus kenasti. Loodan veel ainult, et vanaema ilusti koju jõudis. Aitäh, et külastasid :).
Teised võtke eeskuju ja tulge kah! Ma juba natuke tean, mida linnas näidata!
Suurt muud huvitavat polegi nagu juhtunud. Täna vb lähme mingile peole, kuid veel ei tea. Mireya on hetkel koolis ja Juanri asjatab midagi. Party or no party, mina magan nagu nott ilmselt nii-kui-nii. Sel nädalal olen ma kahel hommikul seitsmeks läinud (pool kuus ärgnud) ning ühel 8.45ks. eelneval õhtul aga olin pikalt üleval ja asjatasin, seega uni jäi ikka väheseks. Varsti ei tunta mind koolis selgete silmadega ära, sest kõik on harjunud mu une-paistes nägu vaatama. Uuest nädalast see vast muutub.
Oluline on aga homne päev! Miks? 1. jah, sest mul pole KOOOOOOOOOOOOOOOLI. Teen mis tahan, magan terve päeva, kui tuleb tuju :D. Aga see käib vist mu iseloomu vastu. 2. Sest homme tuleb Eero. Eero tuleb õhtul pool kümme. Terve päeva ma närveerin ja ootan!!! Ja siis algab meie mõlema jaoks nädalavahetus. Ilmaennustus lubas head ilma ja ma hetkel tegelengi matkaradade uurimisega PRaha läheduses. Kui on päikseline võiks minna loodusesse kõndima. Minu ideede edukusest aga teine kord. Võib olla, et Eero räägib teile kunagi ka oma Inglismaa külastusest ja ehk ka siis muudest lugudest. Seniks aga head lugemist ja kirjutage meile kah! Ikka hea meel lugeda meilgi siin pool ekraani.
Sägens
Subscribe to:
Posts (Atom)