Tsehhi mägedes (põnevik!)

Pühapäeval kaks nädalat tagasi sõitsime seiklema mägedesse. Enne uurisime järgi kus kõikse paremad matkarajad asuvad ning piltidelt sai valitud sihtkohas "Tsehhi paradiis" nimeline looduskaitseala(?). Igatahes tuli sõita Prahast 100km kirdesse, mis võttis tänu kiirteele alla tunni. Tomtom leidis koha ka üles kaardilt ning väikestel külateedel eksida polnud vajagi.

Jäime stardiga hiljaks, magasime lõunani ja siis hakkasime alles otsima kohta. Välja sõitsime kell 16:30 lootes raja läbi käia enne pimedat või varem tagasi pöörata. Margot rääkis 16km pikkusest rajast, mina 6km'sest. Läks aga pigem esimese mõõtu.




Printisime välja raja kirjelduse. Rada oli puudele tähistatud vastavalt punast, sinist või kollast värvi. Meie prinditud marsruut käskis minna algus mööda punast rada, leidsime selle kohe üles ja hakkasime kõndima. Rada läks koheselt üles mäkke, kõndisime üles ning mingi hetk avastasime, et lubatud asju ei tule ega tule, vaid super vaade on ülalt. Kratsisin kukalt ja avastasin, et käime rada valet pidi. No mis siis sellest ikka arvasin naiivselt.


Maastik oli võimas. Kaljud, aga tehtud liivast. Täpselt sellised nagu rannas märjast liivast tilgutades vorpida saab - maaseest üles kasvavad kõrged mügarikud. Pikkust tunduvalt puude latvadest rohkem.



Edasi läks tee läbi metsa ja orgude, nõiametsa ja salapäraste Lord of the Rings'i like müstiliste orgude. Tuult polnud, täielik vaikus, suured mäed ning väike tee nende vahel. Pimedas küll ei tahaks seal liikuda.

Siis jõudsime külla, matkarada läks täpselt kesed küla läbi, nägime kohalikke väikeseid majasid. Nagu eesti alev. Kaarti meil polnud, aga huvi kui kaugele oleme jõudnud (margot) ja kui palju veel minna(eero) oli suur. Õnneks oli küla keskel kaart kus ka matkarajad märgitud. Punane rada oleks meid viinud umbes 25km ringiga tagasi läbi metsade ja asustamata alade. Kaardi abil pääsesime kurvast pikast pimedast saatusest öises metsas ning läksime mööda sinist rada. Tegin fotokaga kaardist pildi kah, et mineta äkki läheb vaja (tark tegu!).



Peale imeilusaid alleesid sügisvärvides puudega jõudsime järve äärde. Taevas läks hämaraks, meel kõndimisest mõruks. Järve ääres tuli vastu õllekas, kes lahkelt 23. tsehhi krooni (15kr) eest andis pool liitrit kosutavad õlut ning sooja teed Margotile. Tuju hea hakkasime edasi astuma. Päike aga vajus aina madalamale ning kaardilt ei paistnud veel midagi lõpu sarnast.

Põldude vahel kõndides ei saa täpselt aru kui hämarus võimust võtab. Siis läks aga tee metsa ja läks täiesti pimedaks. Erna matkal kasutasime tee nägemiseks mobiiltelefonide valgust, nüüd kulus see teadmine ära. Mul oli veel kaasas tomtom, mille suur ekraan andis isegi rohkem kuma (valgus oleks selgelt liialdamine). Siiski on palju parem kõndida kui näed 2m ette, kui päris pimeduses tatsuda. Läksime nii, kahekesi mobiilide aupaistel edasi otsides puudelt kollase raja märke.

GPS'i ekraani valgustusega metsas orienteerumine näeb välja umbes nii:

Minul polnud suurt häda midagi, õllest summ sees ning Erna kogemus seljataga. Margot aga värises rohkem, eriti kui kaks kogu vastu tulid. Neil polnud kah valgust, aga tundsid end teel koduselt. Külamehed vist.

Siis läks asi täbaraks. Pimedas metsas liikudes oli eriti oluline õigel rajal püsida, selleks jälgisime maapinda ning ümbruse puid niipalju kui võimalik. Metsas oli rada päeval selgelt eristatav, pimedas aga mitte nii kergelt. Käidud pind oli tasasem ning tambitud, metsa astudes aga tundsid oksi ning pehmet pinnast. Kindel märk õigel teel asumisest oli puule maalitud, umbes pea kõrgusel asuv valge-kollane-valge laik. Neid aga leidus lagedal alal iga 40 meetri, mägisel 10-20 meetri tagant. Maapeal mööda teed kõndides jõudsid paari minutiga järgmise puu märgini. Siis aga tuli ala, kus oli kas puid harvendatud või metsa veetud. Maa oli oksi täis ning õiget rada määrata maapinna kaudu enam ei saanud. Ühtegi puud ka ei paistnud, läksime edasi lootes, et rada läheb ka otse. Mulle eriti ei meeldi "loota" pimedas tundmatus metsas ilma kompassita, aga kõik läks õnneks- tuli puu kollase raja märgistusega.

Edasi algas tõus mäkke, mis tähendas head- raja alguses tõusime kah kalju peale ning tähistustega puid oli ka tihedalt. Peagi hakkasid paistma tuled horisondil, vaatasime üle latvade liivakalju otsast tasandikule.


Kui linna tuled horisondilt paistma hakkasid teadsime, et oleme päästetud. Nüüd vaid vaja allakäigutrepp leida

Pime auk, mille taga kuristik

Kümme minutit kõndimist ning päästetud trepp viis alla raja algusesse. Seal asus küll kena pubi ning külastajad tegid lõket, kuid kodu tundus nii kutsuv.

Trepp alla, auto juurde :):):)