Oo milline magus pühapäevane üllatus: ma leidsin endale ilusa uue talispordijope. Mitte, et tol vanemal midagi viga oleks olnud, lihtsalt 7 aastaga tüdineb paljustki.
Kindlasti lugeja arvab, et ost sooritato uhiuues popis kesklinnakeskuses SOlaris - EI! Soalrises ei olnud midagi osta :S - seal ei olnud isegi ühtegi pesupoodi. Ainukesed head asjad Solarises on: mõnus apteek, kena toidupood rohke juurvilja valikuga ja Cinamon (kui lagi sisse ei kuku), mis tõmbab CC Plaza hindasid alla.
Kui aga tahta endale reaalselt midagi osta tuleb (sõita välismaale või ...) leppida tavalise Kristiine külastusega. Pean tõdema, et sealtki ei saa kõike, mida hing ihaldab, kuid minu hing rahkus sealt täna õnnelikuna.
Kodus - süües (päikesekuivatatud tomateid ja rüübates veini), õnnestus TV1000-st näha "mingi" prantsuse filmi viimast kolmandikku. Segast armusuhete puntrat vürtsitasid (pigem muutsid magusamaks/imalamaks) sürrealistlikud laulutseenid, stepptants trepil ja klassikaline "löön-sääre-üles-kui-suudlen" poos. Olgugi, et loetletu lisas lavamängule naiivsust ja kerget totrust, mõnus see meeldivalt. Ilmselt seetõttu, et prantsuse filmile omapäraselt murti südameid ja armuti hingepõhjani - tugevate emotsioonide leevendamiseks oli naivistlik teater ... mitte fantastiline, aga päris hea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment