Ei, see ei olnud minu jaoks juba igav.
Algatuseks üritas instruktor asja minugi jaoks huvitavaks teha, valides soojendusharjutusi, mida ma eelmine kord ei teinud. Lõpetuseks tõstis ta meid ühe kaupa 8-10. m kõrguselt platvormilt alla! Jah, lihtsalt võttis kratist kinni ja tõstis üle ääre! (Eelmine kord mul seda võimalust polnud, sest siis olid kohal ainult naisinstruktorid, kes ilmselgelt 80kg poisse tõsta ei jõua!)
Aga nüüd täpsemalt.
Alustasime soojendusega ning loomulikult kohe ka fotografeerimisega.
Pärast paari soojendusharjutust asetasime fotoka alusele ja hakkasime kiirelt üles-alla hüppama, et saada grupipilt meist korraga õhus. Pilt ei ole võib-olla, et just ootuspärane, ent meil oli lõbus keksida. Lõbus oli ka teistel turistidel ja sportlastel, kes meid jälgida võisid :).
Edasi lubati meid juba köitele. Kuna olin olemas mina, kelle peal ette näidata ja katsetada, siis pikalt meile harjutusi ei tehtud. Mul käsiti üles ronida ja siis instruktor näitas, kuidas Margoti ohutult maa peale saaks. Jagasime ennast siis tiimidesse - kaalu järgi, sest kui JuanRi oleks kukkunud oleks Mireya talle paarkümmend cm ikka õhku vastu läinud enne, kui köied oma töö teinud oleks. Ausalt öeldes oli meil tüdrukutel teine-teist ikka natuke raske toestada, aga me võtsime seda nalja ja rõõmuga.
Suurt rõõmu pakkus muidugi see, et korda-mööda sai ju turnida ja õhus rippuda.
Mida kauem õhus olime, seda julgemaks muutusid ka meie liigutused ja poosid!
Samuti tekkis usaldus teine-teise vastu. Möödunud oligi juba ligi kaks tundi ning aeg oli nii kaugel, et panna meie koostöö proovile.
"Tiimi-elementidele" asusid kõigepealt Mireya ja JuanRi kui meeskond 1. Jonnisid küll natukene õhus, et kõigub pagan palju, aga ära tegid!!!
Meeskond 2: Eero ja Margot olid vaiksemad. Eero küll üritas rõõmunoote üles võtta mind käest hellalt sakutades ja aeg-ajal "ohhoo" ning "vau" hüüdes kuid ma jäin tõsiseks. Ei tahtnud enne rõõmustada, kui jalad kindlalt maa peal! Koostöö aga sujus veatult! Paaril korral Eero isegi tänas mind toetamise ja ta päästmise eest. Mina pidin aga kogu aeg tõdema, et Eero abita oleks see võimatu olnud. Kusjuures usalduseta seda ületada ei oleks saanud, sest oli palju hetki, kus sa sõltud teise inimese käest! Pimesi aga igaühele oma kätt ju ei usalda!
Ja nüüd: GRAND FINALE..... oooo kuidas ma kartsin.
Ülevalt alla vaadates oli õudne, kuid kui ma istusin ja instruktor juba rääkis, rahunesin. Kui ta mulle rakmed külge pani oli uuesti õudne. Endiselt ta rahustas mu maha ning soov "see asi" ära teha oli suur....ja kui ma kukkusin....
Põhimõtteliselt ma nutsin ka siis, kui mu jalad juba maas olid. See tunne oli aga fantastiline.
Mireya oli nõus minema, sest ma ütlesin, et tasub, kuigi ma ise alles värisesin:D.
Poistel oli lihtsam taktika - no thinking. Eero kommentaare kuulete siit ja JuanRi ütles....."FUCK" :D. Aga kõigile meeldis!!!!
Pärast eilset, ülejäänud möödunud nädlast ei tundu enam kuidagi muljetavaldav.
Siiski, kolmapäeval käisime lõpuks ometi tudengite kohaselt klubis. Muusika oli ok, aga mitte lahe. Joogid olid lahedad ja seltskond kah - väga palju oli tudengeid erinevatest rahvustest.
Eelmisel pühapäeval käisime ka 3D kinos U2'e kontsertfilmi vaatamas. Meie kõrvu on jõudnud kuuldused, et varsti saate ka Plazasse uude kinno minna! Seda kontserti soovitame!!!! Tegemist ei ole lihtsalt salvestusega, vaid filmi on korralikult lõigatud ja kleebitud. Viimasepeal!!! Kestvus: 1,5 h'd - mitte lühike 45 min nagu 3D filmid tavaliselt.
Loodan, et Eestis näeb kah ikka veel päikest! Hispaanias pidi kõrgematel aladel juba lund tulema. (tavaliselt pidi seal alles detsembris maa valgeks saama)
Tervitades
Reibas Margot ja alles magav Eero
2 comments:
Mingil põhjusel ei saa esimest videot vaadata. Teine aga töötas.
Miks nii palju kilkeid? Kas tähelepanu võitmiseks või oli tõesti nii hull?
Võibolla peab video avamiseks lihtsalt kauem ootama. Kartsin jah nii palju, et võttis kiljuma.
(margot)
Post a Comment